
Kuni 28. juunini tutvustab Teater NO99 maailma suurimal lavastuskunstnike festivalil Praha kvadriennaalil projekti „Ühtne Eesti”. „Kuna „Ühtse Eestiga” saime hea kogemuse erinevate poliittehnoloogiate ning meediamanipulatsioonidega, otsustasime nüüd rahvusvahelisel areenil pakkuda kõigile huvilistele võimalust meie know-how‘st osa saada,” ütleb Ene-Liis Semper.
Projekti kuraator on Eero Epner ja produtsent Eesti Lavastuskunstnike Liidu esinaine Maret Kukkur.
Teater NO99 päralt on kvadriennaalil omaette ruumid, mis on sisustatud nüüdisaegse parteikontorina. Kohal on Teater NO99 näitlejad, kes pakuvad võimalust „Ühtse Eesti” frantsiisi soetamiseks. Jagatakse spetsiaalseid võimuletulemise brošüüre ning näidatakse uusi ingliskeelseid „Valimiskoole” (lektor Helena Pruuli). Samuti on ingliskeelsena avatud „Ühtse Eesti” kodulehekülg www.eestieest.ee.
Tekst NO99 koduleheküljelt.
EKA stsenograafia osakonna näituseprojekt Praha Kvadriennaalil 2015 põhineb Franz Kafka jutustusel „Aruanne akadeemiale“ ning uurib kuidas luua kohakeskset stsenograafiat piiratud väikesemõõdulises läbikäidavas, kuid spetsiifilise atmosfääriga ruumis. Hübriidprojekti, mis kujutab endast performatiivset installatsiooni, on kaasatud kõik osakonna üliõpilased ja õppejõud. Projekt, mis ühendab endas nii digitaalselt vahendatud etendust (üks osa projektist filmiti eelnevalt selleks spetsiaalselt ehitatud paviljonis koos kostümeeritud ja grimmeeritud tegelastega) kui ka elavat osatäitmist kohapeal, on samal ajal avatud vaatajale kui orgaaniliselt ruumi istutatud näituseinstallatsioon. Samaaegselt digitaalselt vahendatud jutustusega ilmuvad kord päevas kolm tegelast, muutes väikese toa ühtaegu etendusruumiks, kus vaatajad, kes kulgevad ruumist läbi, läbivad samaaegselt peategelase eluloo, vaadeldes piinarikast teekonda ahvist inimeseks. Nii istub peategelane ahv Punane Peeter akna all toolis „käed püksitaskus, veinipudel laual“ ning vaatab aknast välja tagasi oma minevikku. Nagu ta ise oma teekonda kirjeldab:
„Ma vajasin palju õpetajaid, jah isegi mitmeid õpetajaid üheaegselt. Kui minu võimed juba kindlaks olid kujunemas, avalikkus minu edusamme jälgis, minu ees juba hiilgav tulevik avanes, siis valisin ma ise endale õpetajad, panin nad viide kõrvuti asetsevasse tuppa ja õppisin kõigi juures korraga, vahetpidamata ühest toast teise karates.
„Oh need edusammud! See teadmiste igakülgne tungimine ärkavasse ajusse! Ma ei salga: see tegi mind õnnelikuks. — Pingutus, mille taolist maa peal seni ei ole kordunud, andis mulle keskmise eurooplase haridustaseme.“ (Franz Kafka. „Aruanne akadeemiale“. Loomingu raamatukogu nr 40, Tallinn, 1962, lk 56.)
Jutustuse kolm tegelast Punane Peeter, nimetu šimpansitar ja impressaario härra Busenau ilmuvad installatsiooniboksi kord päevas kindlal ajal (performans Kafka majas iga päev 18–28.06 kl 16.00–17.00), segunedes vaatajatega ning luues vahetu ja elava teatrikontakti.
Projekti kuraator on Lilja Blumenfeld.
[huge_it_gallery id=”10″]