Tagasi
  • eng
  • In memoriam Mari-Liis Küla

    the_post_thumbnail( 'medium' );

    Toomas Volkmanni foto.

     

    In memoriam

     

    Mari-Liis Küla

     

    24. VI 1924 – 1. II 2022

     

     

    Küünlakuu esimesel päeval lahkus 97 aasta vanuses üks Eesti teatri legendaarseid uuendajaid, kujundipõhise käsitluse looja, teatrikunstnik ja pedagoog Mari-Liis Küla.

     

    Küla kunstnikukäekiri oli isikupäraselt jõuline, tema vormiotsingute lähtekohaks sügav sisuline läbitunnetatus. Legendiks on saanud nii tema novaatorlikud ideed kui ka kompromissitus nende elluviimisel, leidlikkus ebatavaliste materjalide kasutamisel ja järeleandmatus detailides. Küla murdis sisse tolleaegsete tehaste tagaustest, valas pärast tööpäeva lõppu koos tehasejuhtidega plastmassist kostüüme või lõi lavamaastikke nutikalt kasutatud tootmisjääkidest. Ja just Küla oli see, kelle eestvõttel võeti ühe lavastuselemendina kasutusele lõhnad.

     

    „Kui otsida Mari-Liis Külale botaanilist vastet, siis sobiks vahest kõige enam kibuvits. Kindlasti mitte roos, vaid kibuvits. Sest Küla puhul pole määrav lõhn, õite haprus ega kultiveeritus, vaid mustmuldsus, metsikus, talupoeglikkus ning elujõud. Ja okkad on ju mõlemal! Looduselt on Külale kaasa antud erakordne talendilaeng: lahtine pea, lahtised käed, teovõime, loomislust, uudishimu, kiindumus ellu, tugevalt arenenud vaist, tundlik (ülitundlik!) närvikava, loomupärane värvi- ja ilutaju, ja üliere ning vaimukas-plastiline kujundites mõtlemine. Ja maitse!“ kirjutas 1975. aastal raamatus „Portreed minus ja minu ümber“ Voldemar Panso, Mari-Liis Küla hingesugulane elus ja loomingus. Selle erakordse tandemi koostöös sündis hulk lavastusi, millest igaüks on läinud eesti teatri ajalukku.

     

    Küla esivanemate hulgas oli nii kunsttislereid ja orelimeistreid kui ka tõsiseid Lõuna-Eesti talupidajaid. Ehk sealt kasvaski välja tema pulbitsev loominguline natuur, mis samas tugevalt juurtega mullas ja kahe jalaga maas. Tänu isa ametile teedevalitsuses sai pere 1930. aastatel palju reisida ja Euroopa pealinnades kogetut kandis Küla hilisemas elus väärtusliku pagasina kaasas. Ta lõpetas 1943. aastal Tallinna Prantsuse Lütseumi ning õppis seejärel lühikest aega Tallinna Polütehnilises Instituudis arhitektuuri, kuid siirdus peagi Eesti NSV Riiklikku Kunstiinstituuti teatridekoratsiooni erialale. Küla õpetajad Kunstiinstituudis olid Natalie Mei ja Voldemar Haas, kellelt saadud maitse ja ajastutruudus esimestes koostöödes Pansoga „eklektika“ risttule alla sattusid. Õnneks jätkus Külal jonni ja 1955 sündis murranguline „Kuningal on külm“, õpikunäide kujundliku kostüümiloome esmatasanditest ja eri elementide vahel tekkivatest assotsiatsioonidest.

     

    Kunstiinstituudi aega jäi ka Küla abielu maalikunstnik Ilmar Ojaloga, tütre ja poja sünd, samuti abikaasa vahistamine poliitilistel põhjustel ja pealesunnitud abielulahutus. 1952. aastal sai Küla Kunstiinstituudi lõpudiplomi ja suunamise Rakvere teatri peakunstnikuks. Kuigi töö Rakveres tähendas sagedast eemalviibimist vanematekodust ja lastest, meenutas Küla seda hiljem kui loominguliselt viljakat aega. Peamised koostööpartnerid olid lavastajad Paul Varandi, Kulno Süvalep ja Enn Toona. Üht Rakvere teatri külalisetendust nägi Tallinnas juhuslikult ka värskelt GITISe lõpetanud Voldemar Panso, kes kutsus Mari-Liis Küla Draamateatri peakunstnikuks.

     

    Küla ja Panso kohtumisest sai alguse üks kaalukamaid partnerlusi eesti teatrikunsti arenguloos. Tõsi, algus Draamateatris polnud kerge. Juba mainitud „Kuningal on külm“ (1955) ja Shaw’ „Südamemurdumise maja“ (1957) keerasid Küla enda sõnul pea peale kogu tema varasema arusaama stiilipuhtusest. Piike tuli murda nii enda sees kui ka omavahel, aga kaht loovnatuuri ühendas eesti teatrikunstis tol ajal uus püüdlus tegeleda lavastuse peidetud tasandite ja peidetud kujunditega. Järgnes hästi varjatud riigivastaste vihjetega „Härra Punttila ja tema sulane Matti“ (1958), mis üllatuslikult saavutas menu ka Moskvas.

     

    Kui Panso vastuolude tõttu Ilmar Tammuriga Draamateatrist lahkus, loobus ka Küla peakunstniku ametist. Ta asus tööle Tallinna Moemajja, kus kujundas ajakirja Siluett. Töö ajakirja maketiga andis Külale enda sõnul uue meetodi, mida ta hiljem aastaid teatris kasutas – lavastuse abstraktse rütmi ladumine erinevatest elementidest, loomaks elavat tervikut ja vajalikku pinget.

     

    Tööle Siluetis järgnesid inspiratsioonist tulvil aastad Leningradi moemajas, kuni Tallinnas asutati Eesti NSV Riiklik Noorsooteater ja selle vastne peanäitejuht Panso kutsus Küla peakunstnikuks.

     

    Noorsooteater saabus Eesti teatripilti jõulise ja omanäolise uue tulijana ning Mari-Liis Küla ja Voldemar Panso partnerlusest sündis hulk lavastusi, millest igaüks oli sündmus: Verne’i ja Kohouti „80 päevaga ümber maailma“ (1966); Shakespeare’i „Hamlet“ (1966); Kilty „Armas luiskaja“ (1966); Gorki ja Panso „Ema“ (1967); Smuuli „Pingviinide elu ehk Enne kui saabuvad rebased“ (1968); Lutsu, Panso ja Küla „Kevade“ (1969); Ibseni „Metspart“ (1969); Tammsaare, Panso ja Küla „Inimene ja revolutsioon“ (1970). Mitme lavastuse juures tegutses Küla ka instseneeringu kaasautori ja kunstnik-lavastajana, kogu terviku kaasloojana. Oma mälestustes on Küla kirjeldanud pikki jalutuskäike Pansoga, mille kestel töötati vestluse käigus välja lavastuse „lõhn ja värv“, niiöelda verbaalne makett enne visuaalset.

     

    1970. aastal asus Mari-Liis Küla koos Voldemar Pansoga tööle Draamateatrisse. Sündisid taas teatrisündmusteks saanud Tammsaare-aineline „Inimene ja inimene“ (1972), Traadi ja Panso „Tants aurukatla ümber (1973), Shakespeare’i „Richard III“ (1975) ning Vetemaa „Roosiaed“ (1976). Mari-Liis Küla ja Voldemar Panso olid abielus 1974. aastast kuni mehe surmani 1977.

     

    Hilisemasse ajajärku kuuluvatest Mari-Liis Küla töödest on tuntumad Barrie „Peeter Paan“ (1979); Andrejevi „Inimese elu“ (1980); Lönnroti, Kazimiri ja Ortutay „Kalevala“ (1980) ning Rasputini „Ela ja mäleta“ (1983) Draamateatris. Lisaks Tormise „Eesti ballaadid“ (1980) Estonias, Horváthi „Lood Viini metsadest“ (1983) Pärnu Endla teatris ja Mozarti „Figaro pulm“ (1983) Vanemuises.

     

    Aastatel 1968–1985 tegutses Küla ka Kunstiinstituudi õppejõuna (1968–1982 maalikateedri teatri eriala dotsent, aastast 1982 professor). Tema õpilaste hulka kuulub mitmeid nimekaid Eesti teatrikunstnikke nagu Lilja Blumenfeld, Vadim Fomitšev, Krista Tool, Jaak Vaus ja Tõnu Virve.

     

    1985. aastal kolis Küla Ameerika Ühendriikidesse, kust naasis 1995. aastal. 2005. aastal asutati tema ettepanekul Natalie Mei nimeline auhind ja 2007. aastal sai Külast Eesti Kunstiakadeemia emeriitdotsent. Tema loomingust ja isiksusest annab põhjaliku ülevaate Ene-Liis Semperi koostatud monograafia „Mari-Liis Küla“ (Tallinna Linnateatri väljaanne, 2021).

     

     

    Mari-Liis Küla ärasaatmine on 11. veebruaril kell 12.00 Kaarli kirikus.

     

     

    Eesti Teatriliit

    Eesti Lavastuskunstnike Liit

    Eesti Kunstiakadeemia

    Tallinna Linnateater

    Eesti Draamateater

    Rahvusooper Estonia

    Rakvere Teater

    Endla Teater

    Teater Vanemuine

    Eesti Vabariigi Kultuuriministeerium

    veebr. 3, 2022ELKL, Metainfo, Slideshow, Uudised