Vaade Eesti näitusele 2015. aasta Praha Kvadriennaalil.

Juunis korraldati Tšehhi pealinnas Praha kvadriennaal, maailma suurim lavastus­kunstnike festival, kus tutvustatakse rahvusvahelise teatrimõtte värskeimat seisu. Kunagisest lavastuskunsti võimaluste presenteerimisest on see näitus kasvamas kogu teatri eri tahkude näitamise püüneks.

Eesti ekspositsiooniks tegi Eesti Lavastuskunstnike Liit teatrile NO99 ettepaneku tutvustada „Ühtse Eesti suurkogu“ projekti (2010, lavastajad Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semper). Otsustati esitada live-installatsioon: näituseruumidesse rajati Ühtse Eesti parteikontor, kohal olid ka näitlejad Rea Lest, Helena Pruuli, Jörgen Liik, Jarmo Reha ja Si­meoni Sundja. Nad mängisid noorpoliitikuid ning veensid külastajaid, et Ühtne Eesti pole siiani lõpetanud, vaid naudib suurt populaarsust – valimistel võeti 25% häältest – ning soovijatel on võimalus seda korrata ka oma kodu­riigis. Seintel rippusid plakatid: „Hääleta uue jõu poolt!“, „Ei immigrantidele!“, „See on meie raha!“ ja „Perse poliitika – loevad inimesed!“. Tutvustati mani­pulatsioonitehnikaid, näidati lühendatud versiooni filmist „Kust tuleb tolm ja kuhu kaob raha“ ning jagati ingliskeelseid brošüüre „Kuidas võtta võimu?“. NO99 ettevõtmine pälvis Praha kvadriennaali pea­auhinna Kuldse Kaariku.

 

Missugune teie väide ajas inimesed eriti närvi?

Ene-Liis Semper: Ilmselt väide, et kuigi ollakse parlamendis, ei kavatseta siiski midagi muuta, vaid pigem kasutatakse olukorda ära. Kõike võeti üks-ühele. Isegi karastunud professionaalid ei suutnud läbi hammustada, et sellel suurel etendusel, mis nende ees lahti hargneb, on mitu kihti, nagu ühes korralikus teoses olema peab.

Poliitilise teatri tasand on paljude teadvuses olnud seni märksa lihtsakoelisem: lavalt skandeeritakse julgeid ja otsekoheseid loosungeid, mida soovitakse edastada. Meie aga ehitasime oma näituseruumi ümber esinduslikuks lounge’i tüüpi parteikontoriks. Hubased karniisivalgused, peened hallid toonid seintel, pehme vaip, valge nahkmööbel. See kõik kinnitas väidet, et siin asjad toimivad, raha liigub, inimesed teavad, mida nad teevad ja neil läheb hästi. Film lisas massiivsust. 

Eks selliste ülipopulistlike plakatitega, mis meil seintel rippusid, ju valimiste eel inimeste südameid vallutataksegi. Ilus fassaad, mille taga haigutab tühjus. Praha suurnäitusel läksid taas paljud kõigi nende väärikate võrgutusvahendite lõksu, kuigi võrgutusvahendite eksponeerimises just mõte oligi.

Jarmo Reha: Inimesed jagunesid kolmeks. Need, kes said aru, et korruptsioon on lääne demokraatias probleem ja midagi tuleb ette võtta – jaa, muidugi, võtke ka teie võim, see ongi fun, te võitegi seda teha. Nendega oli lihtne. Siis need, kes said aru, et midagi tuleb teha, aga tahtsid ka moraalset põhjendust, miks võim võtta. Nendega oli keerulisem. Kolmandaks need, kes ütlesid, et poliitikasse ei tohiks üleüldse sekkuda. Nende puhul mõjus alati väide, et kui sina ei tegele poliitikaga, tegeleb poliitika sinuga. Kõiki kolme gruppi ühendas imestus, et poliitikaga tegeleb teater. Väga huvitav oli vestlus ühe Rimini Protokolliga seotud inimesega, kes küsis, milline on meie programm, ning minu vastus, et programmi pole, meeldis talle väga.

Semper: Tema arvates oli just see kõige kontseptuaalsem osa, et tegelikku programmi polegi ja selle kohta ei püüta isegi mingit kägu ajada. Täiesti avatud kaartidega mäng: ilus fassaad, mille keskel haigutab tühjus. See vaimustas teda. Üks kolmest selleaastase kvadriennaali kuraatorist, inglane Simon Banham pöördus pärast meie brošüüriga „Kuidas võtta võimu?“ tutvumist tagasi, väites, et ta pole kunagi elus midagi nii kohutavat lugenud. „Hiilgav! Tõesti, müts maha teie ees,“ oli tema kokkuvõte.

Reha: Üks meie sõnumeid oli see, et võimulesaamine on suuresti tehniline, mitte ideoloogiline jõupingutus.

Semper: Vestlesin pikalt ühe viie­kümnendates eluaastates šveits­lastest abielupaariga, kes olid vaimustuses, kuid nentisid seejuures, et see kõik on ka küllaltki hirmuäratav. „See on põrgulikult hirmus!“ oli mu lemmikkompliment, mida kuulsin mitmeid kordi ka teiste külastajate suust. Neil on õigus: see ongi kole.

Tiit Ojasoo: Silmast silma teatris või otseses suhtlemisteatris eeldatakse alati, et publik mängib sulle vastu, kehastub ka mingisse rolli: kõik on näiteks hullumaja külalised, eksperimendi osalised, rekkajuhid või ujujad. Meie „Ühtse Eesti“ väljapanek sellist kehastumist üldse ei eeldanud ning selles peituski selle geniaalsus: kõigi poole pöörduti täpselt sellel tasandil, kus nad niikuinii olid – kodanikud, inimesed. Seega, kui küsitakse, kas sa oled rahul poliitilise olukorraga oma riigis, vastab inimene ise, mitte tema roll. Alustasime ausalt, reaalsusest ja liikusime sealt ilma tuntava käiguvahetuseta fiktsiooni.

Simeoni Sundja: Meie loodud olukord rikkus teatri üht kokkulepet näitleja ja vaataja vahel, kus viimane ostab pileti ja tuleb vaatab esimese esituses midagi, milles ta pole aktiivselt osaline. Meil puudusid igasugused kokkulepped. Keegi ei öelnud enne vaatajale, et see, mis me teeme, on näiteks „elav väljapanek“ või „teater“. Alustasime näitlejatena seetõttu justkui samalt positsioonilt, kust vaataja.

Rea Lest: Väga kummaline oli olla vaatajaga ühes ruumis ja tavapärasest kuidagi võrdsemal positsioonil, sest kuigi tegemist oli lavastuskunstnike festivaliga, oli justkui välistatud, et olukord, mis selles ruumis inimeste vahel tekib, on samuti teater.

Jörgen Liik: Need, kes tulid viimastel päevadel ja olid kuulnud, mis meie ruumis sünnib, olid juba valmistunud „teatriks“ ja palju ettevaatlikumad, palju kinnisemad, püüdsid leida pidevalt mingit avaust, kust saaks käe vahele.

Helena Pruuli: Viimasel päeval tuli üks mees ja ütles otse, et ma räägiks seda, mida ma kõigile räägin. Siis muutuski kogu olukord kohe varem kokkulepitu „esitamiseks“, ei olnud enam vahetut reageerimist – olukord oli väga teater ja ühtlasi väga imelik.

Sundja: Kui vaataja ei ole pimeduses, vaid otse sinu ees, loob see täiesti teistsuguse olukorra. Kui teatris tegutsed laval ega mõtle tingimata ühele kindlale sõnumile, siis Prahas tegelesime pidevalt sellega, et konkreetne inimene tollel hetkel meid usuks.

 

Mis oli teile populistliku poliitiku rolli võtmise juures kõige ootamatum?

Reha: See oli totaalne kogemus. Ühel päeval oli näitus kolmteist tundi avatud. Räägid viis tundi inimestega, siis puhkad paar tundi, ja siis räägid veel kuus tundi. Boks oli kogu aeg inimesi täis, aga igaühele tuli leida eraldi aeg ja eraldi nurk, kuidas läheneda – sellist väga isiklikku publikuga suhtlemist ei tule just sageli ette.

Üks vanem mees ei jäänud rahule minu vastusega, et opositsioonis olles ei tee me midagi, niisama tore on võimule lähedal olla. Ta sai isegi kurjaks: mis mõttes te nii teete? Kuna me püüdsime kokkulepitud valemit sobitada ja kohandada vastavalt inimesele, kellega rääkisime, siis ei olnud mul muud valikut, kui edasi luuletada ja väitest, et „niisama tore on olla“, jõudsin kiiresti ja enam-vähem loogiliselt väiteni, et „poliitikat peab tegema ka väljaspool poliitikat olles ning me seisame tavalise inimese eest“. See kohapeal demagoogia väljamõtlemine käis ehmatavalt lihtsalt.

 

Kui paljud nägid läbi, et te osaliselt valetate ja teater tegelikult ei läinud parlamenti?

Reha: Väga vähesed. Rohkem oli üllatunuid kui kahtlejaid.

Semper: Minu kui dokumentaalfilmist tuttava parteiliidri poole pöörduti korduvalt, õnnitleti ja sooviti edu. Türklased palusid väriseval häälel, et annaksin intervjuu, mida nad saaksid oma kodumaa televisioonis näidata, sest: „See annab meile lootust!“. Küsisin, kas nad ikka saavad aru, millest siin tegelikult jutt käib. „Jaa, palun rääkige meie inimestele, mida te tegite, sest meil on teilt nii palju õppida!“ Itaallased käisid kolm korda meie boksi vahet, esitasid iga kord erisuguseid küsimusi ning läksid siis jälle pead raputades minema. Lõpuks tuli üks sama seltskonna tüdruk mulle tänaval ligi, tõmbas varrukast ja päris suuril silmil: „Kas te saaksite palun öelda, mida te teete? Kas see on päriselt?“

Pruuli: Üks naine käis filmi vaatamas ja tuli siis meie käest küsima: „Kas te saate üldse kunagi veel elada nagu normaalsed inimesed?“ Teine naine ütles tõsiselt, et kui oleks võimalik, valiks ta ka ise meid.

Ojasoo: Kuidas inimestel puudub igasugune kriitikameel ja nad usuvad kõike, mida neile räägitakse – see on uskumatu.

Lest: Alguses me ju tutvustasime kõikvõimalikke manipuleerimisskeeme ning ütlesime otse välja, et kasutame ka ise kõiki neid vahendeid, neid seejuures nende endi peal küllalt edukalt kasutades – ja ikkagi lasid inimesed endaga manipuleerida.

 

Miks nad jäid uskuma?

Ojasoo: Me näitasime teises ruumis oma dokfilmi ja see oli teatav tõe garantii: filmist oli näha, et tõesti toimuski suur rahvakogunemine, oligi tohutu saal, tuhandeid inimesi täis. Sa ei saa sellega vaielda.

Semper: Lisaks kõik visuaalsed jõuvõtted filmis: meie suures formaadis plakatid linnaruumis, telekaamerad, muu meedia. Kõik see viitab inimeste teadvuses millelegi tõsiseltvõetavale. Lõppeks on ju film ise professionaalselt tehtud, see mõjutabki emotsionaalselt.

Lest: 15 inimesest eeldas 13-14 automaatselt, et me oleme ausad ja head ning erineme kõigist teistest parteidest. Sa võisid neile täiesti küüniliselt öelda, et ei tee opositsioonis midagi, ainult kogume populaarsust ja korjame raha, aga isegi see ei pannud neid meis kahtlema. Ma ei saa aru, miks.

Semper: See on ilmselgelt seotud teie välise sarmiga: ilus, noor, hästi riides ja sorava jutuga inimene müüb ju tänapäevases maailmas kõike, miks siis mitte ka uue poliitilise jõu frantsiisi.

Sundja: Mind ehmatas, kuivõrd vähe on vaja selleks, et inimesed usuksid, et sinu käes on tõde. Ennekõike on vaja luua selleks õige emotsioon. Kui emotsionaalne pinnas on õige, siis on ka tõde justkui sinuga, sest otsuseid langetatakse emotsiooni põhjal.

Pruuli: Mul tekkis samasugune tunne nagu algkoolis, kui panin vahetunnis kriite teiste tossude sisse, aga mitte keegi ei kahtlustanud kunagi mind, sest ma olin jätnud endast hoopis teistsuguse mulje.

 

Kui palju teiega vaieldi?

Pruuli: Vähe, aga kui vaieldi, siis mitte niisama, vaid mindi vihaseks. Miks te tegite nii? Miks te istute opositsioonis ega tee midagi? See on rahva petmine! Olukordi oli mitmesuguseid. Üks vanem mees ütles, et oleks ta noorem, teeks ta meiega koostööd. Piisas, kui ütlesin talle, et tal on ilusad silmad, milles on palju tarkust, ning ta oli valmis kohe kaasa lööma.

Sundja: Üks norrakas vaidles küll. Põhjamaalase tõsidusega ütles, et poliitika pole naljaasi ning kõik, kes lähevad poliitikasse, lähevad sinna ideaalidega. Meie väitsime muidugi vastupidist.

 

Kui palju te rääkisite inimestega, kes olid pärit ebademokraatlikest riikidest?

Lest: Mina kohtusin ühe Hiina delegatsiooniga ja kui küsisin nende käest, kas nad on rahul võimuga oma riigis, siis nad vakatasid. Ma ei saanudki aru, kas nad ei leidnud sõnu või tabas küsimus ise neid täiesti ootamatult ja nad polegi kunagi saanud mõelda oma poliitikute kohta kategooriates „olen rahul/ei ole rahul“.

Pruuli: Meie ruum asus Hiina ja Kuuba näitusepinna vahel, nii et kontekst oli päris märgiline. Aga kui rääkisin Kuuba ekspositsiooni kunstnikuga ja ütlesin talle nagu ka kõigile teistele, et „võta võim, see on lihtne“, siis ta hakkas nutma. Kuid ta ei löönud käega, ta rääkis pikalt oma maa ajaloost, tutvus kõigi meie materjalidega ning ütles, et me inspireerisime teda midagi tõesti ka oma kodumaal ära tegema.

Liik: Üldistada on võib-olla keeruline, aga mingid huvitavad erinevused joonistusid riigiti välja küll. Üks Itaalia mees näiteks elas seda rohkem kaasa, mida imelikumaid väiteid ma esitasin. Kui ütlesin, et teatril läheb hästi, sest oleme võimule nüüd lähedal ja raha jookseb, siis ta lihtsalt oigas vaimustusest.

Reha: Brasiillased reageerisid väga elavalt.

Liik: Jah, ühed brasiillased ütlesid isegi, et nad tahavad ka ise midagi sellesarnast teha, ainult et seoses religiooniga. Ta tõi näiteks, et mõnesse kirikusse saab seal ainult pangakaardiga sisse, aga kirikus pead sa Brasiilias kindlasti käima – ja siis maksadki. Nad nägid mingit võimalust rünnata „Ühtse Eesti“ mudeli abil seda süsteemi.

Lest: Neid, kes korjasid infot rohkem ja rääkisid tõsiselt „Ühtse Eesti“ kordamisest, oli tegelikult veel. Üks tšehhi noormees tunnistas, et on mõelnud poliitikasseminekuks mõne parteiga liituda, aga nüüd vaatab, et võiks ju ka täiesti oma partei teha.

Ojasoo: Mulle meeldis vana juudi naine, kelle tütar kandideerib linnapeaks ning kes korjas kõik materjalid kokku, et need oma tütrele edasi anda. Hiljem on tulnud kirju näiteks USAst ja mujaltki, kus inimesed on tahtnud rohkem infot, et „Ühtset Eestit“ mujal korrata. Eks näis.

Liik: Ameeriklaste reaktsioonidest on mulle meelde jäänud Houstoni filmifestivali direktrissi abikaasa, kes kogu aeg muudkui naeris ja lõpuks ütles: „Meie, ameeriklased, ju leiutasime kõik selle, millest te räägite!“

Pruuli: Kohalikke tšehhe käis samuti päris palju vaatamas – miskipärast nad eeldasid, et ka meie oleme tšehhid, ja tahtsid omas keeles rääkida. Nendega töötas kõige paremini see, kui mainisid sõna „korruptsioon“. See tõmbas nad kohe kaasa, mis ei olnud üllatus, sest eks me püüdsime juba enne Prahasse minekut leida iga riigi tarvis veidi spetsiifilisi sõnumeid.

Liik: Meil olid boksis ka plakatid, tšehhidele toimis kõige paremini „Hääleta uue jõu poolt!“. Sisutühi loosung, aga toimib väga hästi nii Tšehhis, Eestis kui ka mujal.

Ojasoo: Mulle on meelde jäänud üks vanaproua, kes liikus tükk aega ruumis ringi ega tahtnud isegi küsimustele vastata, aga läks lõpuks Rasmus Kaljujärve pildiga plakati juurde, mille alla oli kirjutatud „Ei immigrantidele!“, ning ütles vaikselt: „Ilus natsinägu“.

 

Teie pickup-line oli retooriline küsimus „Kas te olete rahul oma valitsusega?“. Kas keegi vastas sellele küsimusele ka jaatavalt?

Lest: Üks noormees ütles midagi sellist. Tegelikult ütles ta küll, et tal on ükskõik.

Reha: Mul oli pikk diskussioon ühe poola tüdrukuga, kes samamoodi ütles, et ta ei tegele poliitikaga. Ta elab Hollandis ning tema arvates on Poola võimud lootusetult konservatiivsed, nii et ta otsustas end välja lülitada. Aga tegelikult oli näha, et temas oli endiselt olemas mingi tahe midagi muuta ja teha, midagi ette võtta. Paljud inimesed tunnistasid, et nad on poliitikas pettunud, aga päris käegalöönuid oli vähem. Mingi lootus elab ikka veel.

 

Kas inimesed on siis vihased? Lootusetud? Mures?

Lest: Valdav oli suhtumine: „Mitte midagi ei anna teha“. Süsteem on selline ja ükskõik, mis me teeme, midagi ei muutu.

Pruuli: Inimesed hakkasid väga sageli pihtima ning nende hingehaavad olid sügavamad, kui esmapilgul võis tunduda. Seesama Kuuba noormees … Endal on mul populismimask ees, aga tema räägib mulle puhtast südamest sellest, kuidas ta ei suuda poliitika tõttu oma vanaemaga rääkida.

Ojasoo: Mida lõuna poole, seda rohkem inimesed nautisid, kui räägiti poliitikutel naha üle kõrvade tõmbamisest. Aga kui liikuda Euroopast välja, siis saad aru, et poliitika kritiseerimise võimalus on tegelikult erakordne. Rääkisin mitme venelasega. Nad raputasid pead: Venemaal ei saa mitte kunagi teha midagi sellesarnast.

Reha: Mul on selline mälupilt. Üks vene noormees sammub vaarudes dokiboksist välja. Tardub entusiastliku manipuleerija ees veel viimast korda. „Kas on küsimusi?“ Ei ole, on vaid vastus: „Meie ei saa oma riigis kunagi midagi sellist teha.“ Venelase näost voolab tihedasse vaipa lootusetust ja veel kord lootusetust, kriitilisest meelest on alles vaid painatud ajukoor. Irvakil aknast puhub tuuleiil, mis venelase endaga kaasa viib. Kaasa sai hüüda vaid: „Loodan, et ajad muutuvad.“

Pruuli: Üks Hongkongi noormees tegi meiega selfie plakati ees, kuhu oli kirjutatud „Perse poliitika – loevad inimesed!“, ning ütles siis, et üles laadida ta seda fotot ei saa.

Liik: Kui mõnest autoritaarsest režiimist pärit inimene jäi meie toas kurvaks või tõsiseks, siis oli selles teatud valu, aga lääne demokraatias kasvanud inimesed vaimustusid ja jooksid sõpru kutsuma.

Lest: Mulle on jäänud meelde vanaproua, kes rääkis meiega, vaatas ka filmi ära, istus siis pikalt toolil ning hakkas järjest vihasemalt küsima: „Mida te tegite? Miks te tegite? Tegite oma nalja ära ja nüüd olete parlamendis, ilma platvormita? Miks?“ Lõpuks me pidime talle ütlema, et see on teatrifestival ja meie oleme näitlejad, aga ta jätkas järjest vihasemalt, et kuidas me küll oleme opositsioonis ja miks me midagi ei tee. Pani materjalid laua peale tagasi ning lahkus.

Semper: Kunstnikelt eeldatakse südame­tunnistust, kuid tegevpoliitikutelt seda miskipärast ei nõuta. Kunstnik on see, kes peab maailma muutma, „normaalsetel“ inimestel on lubatud järgida olemasolevaid reegleid. Põhimõtteliselt sama kriitika, mis tekkis, kui me Eestis Ühtse Eesti liidritena viis aastat tagasi intervjuusid andsime.

Liik: See oli väga lahe, kui kiiresti inimesed unustasid konteksti – kvadriennaali – ning kuna teema puudutas neid isiklikult, siis hakkasid kohe rääkima meiega „päriselt“, mitte meie kui näitlejatega, kes on rollis. Kõik võtsid meid kohe tõsiselt.

Lest: Enamik oli kohe meie poolt.

Sundja: Üks asi torkas mulle veel silma: kunstiinimeste üleüldine vimm kapitalismi vastu. „Meie teeme siin südamega asja, aga ikka on tulemuseks tühjad käed. Ja nüüd teie, samuti kunstnikud, läksitegi võimu juurde.“ See kunstiinimeste solidaarsus meiega, kes me läksime justkui kunstimaailmast „üle piiri“ ja „pärismaailma“, oli väga lahe ja … veider.

 

Mida kõige rohkem küsiti?

Pruuli: „Tõesti?“

Liik: „Millal te selle lõpetate?“